Pool aastat kestnud akadeemiline puhkus sai läbi ja ma läksin hea meelega tagasi kooli. Mõlemad erialaõpetajad olid suht õela ja üleoleva suhtumisega. Õppematerjal, selle sisu ja olemus justkui polnudki olulised. Tähtis oli, et õpetajad saavad olla kui targad kelledele alandlikult toetudes loll õpilane end uhke tundega harib..... Ebameeldiv oli. mõtlesin, et see tund jääb viimaseks ja ma lähen uuesti akadeemilisele puhkusele... Veidi aja pärast nägime me kõik rokkmuusikuid. Õpetajad isegi kartsid neid, sest nood muusikud oli väga vaba olemisega ja eks nad olid natuke lärmakad ka... Mõni neist oli pisut purjakil ja selle üle mul hea meel polnud... Võtsin õpetajad justkui oma kaitsva tiiva alla. Rokkarite üle oli ma ka natuke uhke tunne, just seetõttu, et nad ei olnud vastiku akadeemilise olemisega ja et ma nendega hästi läbi sain...
On halb, kui inimene oma uskumusi ainuõigeks peab ja siis neid teistele peale surub.
On halb, kui inimeste vahel pole kübetki usaldust.
Aga mis on hea?
Nähtamatud maailmad. Ja sina oled ka hea! Või ei ole?
