Rong ja vesi

Sõitsime rongi moodi sõidukiga mööda vanu rööpaid keset soist ja vesist loodust. Need rööpad aga ei läinud lõpuni välja, sest olid vahepeal purunenud ja suundusid sellistena vee alla. Rongisolijad nii minu ees kui taga kukkusid vee alla. Kummalisel kombel jäin ma ainukesena tervete rööbaste peale seisma. Inimesed olid vee all ootasin, et nad pinnale tuleksid aga ei tulnud. Kahtlustasin, et nad on uppunud. Märkasin ühtäkki kive maas. Need oli ilusad halli värvi. Avastasin, et suutsin alles siis märgata loodust enda ümber, kui inimesed kadunud olid. Kuigi loodus oli kaunis ja salapärane, tundus kõik nii tühi ja mõtetu. Inimesed vee alt ilmusid välja. Nii hea meel oli neid taas näha, et kallistasin neid, kuigi kõik olid mulle võõrad.

Pulma lendamas

Lendasin. Mööda tänavaid inimeste keskel. Tallinnas. Tähelepanelikumad võisid ka märgata, et lendan. Tahtsin jõuda ühele bussile (68ehk). Ühed poisid märkasid, et lendan ja tahtsid mind kinni püüda. Ja said ka. Nad olid kiuslikud. Aga õnneks tänu ühele meesterahvale pääsesin minema. Ledasin läbi mingi maja ja sain uuesti vabalt mööda tänavaid lennata. Aga otsustasin kindluse mõttes lennata hoopis majade kohal - et inimesed ei märkaks. Muide - pime oli väljas. Väga mõnus oli lennata. Kuulsin oma kõrvus muusikat suurest lendamisnaudingust… Lõpuks jõudsin sinna kuhu jõuda tahtsin - pulma. Kummalisel kombel olin ma ise ka (nüüd) meesterahvas. Seal pulmas ei teadnud ma otseselt mitte kedagi. Lendasin sinna, kuna tahtsin pruudile ja peigmehele laulda. Aga selleks pidi mul olema ka sõrmus sõrmes. See pidi olema nimetissõrmes. Pruudi ema tegi ise kullast sõrmuse - veidi õhema ja peenikesema ja pani selle mulle sõrme - nimetissõrme. Aga edasi ma niiväga enam ei mäleta….

Unenäo arm

Seal sa oled - mu vastas
Üdini soe ja kena
Nii ilus ja armas
Ja mu vastu vaid hea

Ma tähti täis taevas
Näen öösel vaid sära
Õhk jahe ja soe
Sa lähedamale poe

Oled just siin ja ei ole ka
Sest vaid mu väljamõeldis oled ju sa….

Olin bensiinijaamas ja ostsin kohvi topsi sisse. Aga kohvi oli ainult topsi põhjas. Küsisin müüjalt, et miks nii vähe. Ta aga ei vastanud ega rääkinud minuga üldse. Teda kohe ei huvitanudki, kas jäin kaubaga rahule või et miks ma kohvi nii vähe sain. Hakkasin ka siis temaga tusatsema, et mis klienditeenindaja ta selline on, kui ta klientidega suheldagi ei oska. Et miks ta teeb seda tööd kui ei oska ja kui ei meeldi..... Ta aga mossitas justkui kurdina edasi..... Tundus, et talle tõesti ei meeldinud see töö, mida tegi. Mõtlesin siis hoopis teise suhtumise võtta ja küsisin temalt, mis tööd ta tegelikult teha tahab ja millest on ta unistanud? Siis hakkas ta kohe rääkima ja ta nägu läks särama..... Sain ka uue kohvi aga ikkagi oli topsis seda sama vähe.... Enam mind see niiväga ei häirinudki. Kuulasin huviga, kuidas klienditeenindaja rõõmsa näoga oma unistustest rääkis.... See tegi ka mulle rõõmu.... Üks teine töötaja möödus meist ja jõi mu kohvi ära.... Kohvi ma niisiis ei saanudki üldse aga vähemasti sain kellegi näole naeratuse....

Südamehääl

Jooksin mööda ühte tänavat, et jõuda rongile. Märkasin peagi, et kaks inimest jooksevad veel. Selgus, et ka rongi peale. Meie rongi peale jooksmises tekkis väike võistlusmoment - et kes ikka on kõige pikema sammuga. Ma püüdsin eriti pikki samme võtta ja lausa lenneldes joosta. Kohe nii väga püüdsin, et mingilt maalt alates hoopis lendasingi. Siis aga avastasime, et olime ühest kõrvaltänavast, kuhu pidime sisse pöörama, et rongijaama jõuda, mööda jooksnud.. Mis siis ikka - pidime tagasi jooksma/lendama. Mingi aeg keeras on üks väike kõrvaltänav vasakule. See küll polnud see õige kõrvaltänav aga mõtlesime, et ehk sealt saab ka raudteejaama. Tee läks aina kitsamaks ja mingid võssa kasvanud majad tulid ette. Sattusime ühte majja. See oli pisut justkui maha jäetud vana madalate lagedega maja. Vastu tuli üks mees. Kohalik. Ta ütles, et kui oleksin kuulanud vaid oma südame häält, poleks ma kõrvaltänavast mööda jooksnud.
Et alati tuleb kuulata südame häält, siis ei lähe õigest teest mööda.....

Lauluvõistlus ja kaks mind

Toimus lauluvõistluse proovikontsert, mis salvestati ja mida hiljem eetris näidati. Valiti nö proovivõitja. Kodus telekat vaadates nägin edetabelit ja mu lugu oli nimekirjas esimene. Võidulugu. Uskumatu. Rõõm. Sõber ütles, et tore küll aga päriselt see lugu küll võida - sellel on nii igavad sõnad. Ma ei tahtnud teda kuulata, alati oli tal mu asjade ja tegemiste kohta ka midagi halba öelda ja see mõjutas tugevalt mu enesekindlust... Ta ütles veel midagi aga siis ma meelega pobisesin midagi omaette, et igaks juhuks mitte kuulata... Istusin diivanile, et saadet jälgida. See oli otse-eetris. Stuudios oli palju inimesi. Kõik olid elevil ja rääkisid midagi. Anu Välba oli eriti imestunud ja rõõmus.... Üllatunud. Kõik saates seletasid midagi. Mina olin ka stuudios. Vastasin seal ühele küsimusele aga vastust ei kuulnudki, sest kõik teised rääkisid samal ajal midagi ja minust kõvemini. Tundsin häbi.. Mu olek seal saates oli mulle võõras - natuke uhke ja ülbe, üleolev. Mulle ei meeldinud see ja lootsin, et see ülbe olek suuremaks ei paisu. Vaikselt hakkas mind painama küsimus, et kuidas ma saan olla stuudios otse-eetris ja samal ajal ennast kodus vaadata. Küsisin sõbralt ja endalt: "Kes see on seal saates?" Sõber järsku taipas ka, et olen kahes kohas korraga, pani käe mu õlale, et ilmselt ise katsuda ja lähemalt vaadata, et kas ma olen ikka mina. Mul tekkis hirm. Ärkasin. Aga see tunne õlal, et keegi mind sealt katsus, oli alles...

Toidufestival

Selliseid muusikafestivale, kus eriruumides/eripiirkondades eribändid ja muusikad esinevad, on olemas küll. Kas ka sellist toidufestivali, kus eriruumides lauad ja eritoidud? ;)

Unenäos selline festival igatahes eksisteeris ja - huvilisi oli palju!

Mitu suurt-suurt ruumi, kus toimus festival. Mängiti vaikselt rahulikumat muusikat ja pakuti/müüdi süüa. Õigupoolest oligi selle ürituse põhirõhk toidul. Kõikides ruumides olid suured pikad lauad. Inimesi oli tohutult palju. Küll laudade taga juba istumas, küll mööda ruume liikumas või toidujärjekorras seismas.
Toit oli väga eriline - ääretult maitsev ja huvitava ning isuäratava väljanägemisega.
Arvan, et kogu toit oli "pakutud" (pakutud kõige loojale), mis tegi selle veelgi erilisemaks. Inimesi toit väga huvitas. Peamiselt sellepärast sinna oldigi kohale tuldud. See oligi toiduüritus/toidufestival.
Tuttavaid oli seal väga väga palju. Erinevaid. Mõnus õhkkond.