Tund. Ülesandeks oli ühe aparaadi joonistamine paberile, eelnevalt aga oli vaja kehaga selle aparaadi abil kinni püüda teatud võnked avakosmosest. Aeglane õpilane nagu ma olen, tegelesin kõige sellega viimasena. Tegelikult võngete püüdmiseni ma ei jõudnudki ja selle üle oli mul nii hea kui ka kurb meel - surinad kehas oleks huvitav kogemus olnud seda enam, et keha poolt kinni püütud võnked pidid kindlaks määrama vead võngete püüdjas, nii füüsilised kui ka... psüühilised ilmselt mitte, sest kõik püüdjad olid kuidagi teistsugused pärast toimingut. Nagu oleks nendega midagi valesti... Võibolla olid nad nüüd hoopis normaalseteks saanud... Kuidas iganes, ma jäin sellisest eksperimendist/koolitööst oma aegluse tõttu aga eemale. Isegi joonistamisega ei jõudnud ma lõpule.
Et ma midagi siiski tehtud saaksin, palus õpetaja, noor kena meesterahavs, mul klaverit mängida. Ruumis olid ta sõbrad ka. Ilmselt oli käes järgmine päev, sest küsisin, et kas ma võin hommikumantlis mängida, kuna ma ei viitsi teisi riideid selga panna. Nende meelest oli see (loomulikult) nii imelik küsimus, et konkreetset vastust ma vist ei saanudki. Lohistasin end siis teki alt välja klaveritoolile istuma. Klaveripeegeldust vaadates avastasin, et peale hommikumantli ei olnudki mul midagi muud seljas. Aga mul oli täiesti suva. Tõmbasin siiski hõlmad kinni ja hakkasin mängima.
