Olime Lätis bändiga Forgotten Sunrise. Kontsert oli läib ja istusime niisama välikohvikus. Ka üks korraldajatest, kes meid sinna esinema organiseeris... Selgus, et ta on mingi narkar. Päeval oli ta juba ühtteist sisse võtnud. Õhtul võttis veel midagi, mis teda pisut uimaseks ja uniseks tegi. Silmad hakkasid tal kinni vajuma, kuid üleüldine olemine oli tal meeldiv. Kahju oli temast veidi. Oma välimuselt ja olemiselt meenutas ta Katatonia põhimeest Blakkheim-i. Tüübil oli nüüd vaja ergutavat ainet, mida oli apteegist võimalik tellida. Millegipärast oli nii, et mina helistasin apteeki, et see rohi tellida. Rohu nimi oli öä või äö... vist öä oli õige. Helistasin ja tellisin. Siis aga jäin telefonitoru otsa ootama. Keegi ei suhelnud seal enam minuga. Katkestasin kõne. Mõnda aega kestis jutuajamine seltskonnas. Vaikselt hakati laiali minema. Ära magama. Bändi nö liider Anders läks ka magama. Helistasin uuesti apteeki. et on vaja öä-d või äö-d. Telefonikõne ajal üks bändi liikmetest ja too tüüp ajasid nii hoogsalt juttu, et kadusid lõpuks kuhugi ära. Telefonist küsiti, et kus ma Tallinnas asun. Jahmusin pisut ja laususin, et tegelikult olen ma hoopis Riias... Et Ake või Aku tänaval maja number 7 juures asub välikohvik, et sinna paluks. Lubati kohale tuua. Läksin toda tüüpi otsima, et tellisin ju talle selle aine. Liikusin mööda mingit imelikku maja, mis oli koolimaja ja kaubamaja sümbioos. Siis läksin tagasi kohviku juurde. Mingid teised tüübid olid nüüd seal meie asemel. Mõtlesin, et kui seda tüüpi üles ei leia ja kui too aine eesti rahas kusagil 50 krooni maksab, siis ostan ma selle endale ja tsekin ära. Apteeker oligi kohal. Kohe oli tüüp ka platsis. Ma isegi kurvastasin veidi, et nüüd ma ei saagi proovida. Aine maksiski 50 krooni. Apteeker tundis huvi, et mida ma Riias teen. Ma siis rääkisin... no nii. Olime tüübiga nüüd kahekesi. Mul polnud enam midagi teha. Mõtlesin, et mis ma selle narkari seltsis ikka aega veedan ja lähen parem ära. Samas kõlbas temaga aega veeta küll, sest ta polnud üldse ebameeldiv ega vastik ja unine ma ka veel polnud. Tõele au andes, see tüüp mulle isegi meeldis. Oleks rohkem meeldinud, kui ta selline enesepiinaja poleks. Liikusin temaga koos edasi kuhugi suurde ruumi, kus oli hästi palju noori inimesi. Selline vabameelsete vaba aja veetmise koht oli see. Platseerusime kusagil nurgas. Seal pistis tüüp omale tableti suhu. Nägin, et tablet oli imepisike, et sellest väikest tükki endale küsida oleks olnud mõtetu. Ega ma sellest nii väga hoolinduki, aga samas huvi oli ka. Mõtlesin endiselt, mida teha. Kas minna magama või oleks targem talle seltsiks jääda ja silma peal hoida - ümberringi liikus ka kahtlaseid tegelasi. Minust suurt hoidjat küll poleks, kuid parem ikka kui teda üksi narkouimas linna töllerdama jätta. Olime siis koos. Tundsin huvi, et millega see tableti mõju sarnaneb. Ta siis selgitas, et too eelmine aine lihtsalt teeb selliseks muhedaks ja uimaseks, aga et pärast seda tableti muutub näiteks istepõhi kuidagi pehmeks, nagu vajuks sisse. Et nagu lsd. Mõtlesin siis, et päris tore. Läksime välja. Tüüp jäi kuidagi vaikseks. Enne oli ta väga aktiivne ja jutukas, kuigi silmade ja nöoilme järgi võis arvata, et ta on väga väsinud ja samahästi kui magab... Kõndisime tänaval. Mul oli igav. Ütlesin siis, et lähen magama. Talle see idee väga ei meeldinud. Noh, ega ma ise ka lahkuda tahtnud, aga igav oli lihtsalt. Olime koos, kuid mõlemad täiesti erinevates maailmades... Või õigemini samas maailmas aga me tajusime seda täiesti erinevalt... See oli ainus asi, mis olukorra huvitavaks tegi. See teadmine.
Lumi oli maas. Viskasime lumepalle õhku. Üles poole lendavale pallile järgi vaadates vilksatas mingi punane valgus palli ümbruses. Too tüüp nägi seda niisamuti. Olin üllatunud, et nägime ühtemoodi. Siis loopisin ma igavusest teda palliga. Tahtsin nii väga teada, et mida ta keha sellises olekus tunneb siis... Mängisime eriti aeglases tempos lumesõda.... Uni sai vaikselt otsa... Ärkasin.
