Toimus lauluvõistluse proovikontsert, mis salvestati ja mida hiljem eetris näidati. Valiti nö proovivõitja. Kodus telekat vaadates nägin edetabelit ja mu lugu oli nimekirjas esimene. Võidulugu. Uskumatu. Rõõm. Sõber ütles, et tore küll aga päriselt see lugu küll võida - sellel on nii igavad sõnad. Ma ei tahtnud teda kuulata, alati oli tal mu asjade ja tegemiste kohta ka midagi halba öelda ja see mõjutas tugevalt mu enesekindlust... Ta ütles veel midagi aga siis ma meelega pobisesin midagi omaette, et igaks juhuks mitte kuulata... Istusin diivanile, et saadet jälgida. See oli otse-eetris. Stuudios oli palju inimesi. Kõik olid elevil ja rääkisid midagi. Anu Välba oli eriti imestunud ja rõõmus.... Üllatunud. Kõik saates seletasid midagi. Mina olin ka stuudios. Vastasin seal ühele küsimusele aga vastust ei kuulnudki, sest kõik teised rääkisid samal ajal midagi ja minust kõvemini. Tundsin häbi.. Mu olek seal saates oli mulle võõras - natuke uhke ja ülbe, üleolev. Mulle ei meeldinud see ja lootsin, et see ülbe olek suuremaks ei paisu. Vaikselt hakkas mind painama küsimus, et kuidas ma saan olla stuudios otse-eetris ja samal ajal ennast kodus vaadata. Küsisin sõbralt ja endalt: "Kes see on seal saates?" Sõber järsku taipas ka, et olen kahes kohas korraga, pani käe mu õlale, et ilmselt ise katsuda ja lähemalt vaadata, et kas ma olen ikka mina. Mul tekkis hirm. Ärkasin. Aga see tunne õlal, et keegi mind sealt katsus, oli alles...
