Jooksin mööda ühte tänavat, et jõuda rongile. Märkasin peagi, et kaks inimest jooksevad veel. Selgus, et ka rongi peale. Meie rongi peale jooksmises tekkis väike võistlusmoment - et kes ikka on kõige pikema sammuga. Ma püüdsin eriti pikki samme võtta ja lausa lenneldes joosta. Kohe nii väga püüdsin, et mingilt maalt alates hoopis lendasingi. Siis aga avastasime, et olime ühest kõrvaltänavast, kuhu pidime sisse pöörama, et rongijaama jõuda, mööda jooksnud.. Mis siis ikka - pidime tagasi jooksma/lendama. Mingi aeg keeras on üks väike kõrvaltänav vasakule. See küll polnud see õige kõrvaltänav aga mõtlesime, et ehk sealt saab ka raudteejaama. Tee läks aina kitsamaks ja mingid võssa kasvanud majad tulid ette. Sattusime ühte majja. See oli pisut justkui maha jäetud vana madalate lagedega maja. Vastu tuli üks mees. Kohalik. Ta ütles, et kui oleksin kuulanud vaid oma südame häält, poleks ma kõrvaltänavast mööda jooksnud.
Et alati tuleb kuulata südame häält, siis ei lähe õigest teest mööda.....
