Rong ja vesi

Sõitsime rongi moodi sõidukiga mööda vanu rööpaid keset soist ja vesist loodust. Need rööpad aga ei läinud lõpuni välja, sest olid vahepeal purunenud ja suundusid sellistena vee alla. Rongisolijad nii minu ees kui taga kukkusid vee alla. Kummalisel kombel jäin ma ainukesena tervete rööbaste peale seisma. Inimesed olid vee all ootasin, et nad pinnale tuleksid aga ei tulnud. Kahtlustasin, et nad on uppunud. Märkasin ühtäkki kive maas. Need oli ilusad halli värvi. Avastasin, et suutsin alles siis märgata loodust enda ümber, kui inimesed kadunud olid. Kuigi loodus oli kaunis ja salapärane, tundus kõik nii tühi ja mõtetu. Inimesed vee alt ilmusid välja. Nii hea meel oli neid taas näha, et kallistasin neid, kuigi kõik olid mulle võõrad.